Ümberkaalustamine näis odav, kuni arvutasime hinnavahe sisse

Kell 09:00 UTC soovis meie krüptofutuuride ristlõikeline strateegia paigutada $200,000 ümber kümne tähtajatu lepingu vahel. Järeltest näitas tehingukuluks 4 baaspunkti. Paberil tehtud jooks, sama signaali ja kauplemiskoha tasutaseme korral, hindas kuluks veidi üle 20 baaspunkti.

Tasude tabelis polnud midagi valesti. Olime arvestanud tasu ja nimetanud seda tehingute teostamise kuluks. See viga jäi püsima, sest strateegia kauples likviidsetel turgudel, kasutas tagasihoidlikke ordereid ja vahetas positsioone vaid kord päevas. Kõik need asjaolud kõlasid rahustavalt, kuni küsisime, millise hinnaga ordereid tegelikult täita saab.

See ümberkaalustamine sobis hästi üksikasjalikuks analüüsiks. See näitas, kuidas väikeste tasudega järeltest võib kulusid ikkagi alahinnata, kui käsitleb turuhinda nii, nagu oleks seda piiramatult saadaval.

Alustasime orderite nimekirjast. Strateegia oli võtnud võrdse dollarikaaluga pika positsiooni viies kõige tugevamas lepingus ja lühikese positsiooni viies kõige nõrgemas lepingus. Enamiku positsioonide korrigeerimiseks tuli kaubelda umbes $20,000 väärtuses. Ühe lepingu puhul oli vaja vaid $3,400, teise puhul $31,000. Järeltest hindas iga tehingu küünla sulgemishinnaga ja lisas kummalegi poolele kauplemiskoha 2 baaspunkti suuruse taker-tasu.

Paberjooksu hinnang ei olnud lubadus, et order täidetakse. See oli kulumudel: otsuse tegemise ajal täheldatud hinnavahe, orderi suurusel ja hiljutisel kauplemismah tuil põhinev turumõju hinnang ning väike varu orderi esitamiseks ja täitmiseks kuluva aja jaoks. Viimase varu hindasime teadlikult jämedalt. Mudel, mis ebakindluse kaotab, mõjub rahustavamalt, kuid on vähem kasulik.

Kõigepealt kontrollisime hinnavahet. Signaal arvutati lõpetatud üheminutilise küünla põhjal, seega sai strateegia orderi esitada alles pärast küünla sulgumist. Iga lepingu puhul võtsime parima ostu- ja müügihinna, mis oli saadaval hetkel, mil order oleks kauplemiskohta jõudnud. Keskhind oli võrdlusnäitaja, mitte tehinguks saadaval olev hind. Ost algab müügihinnalt, müük ostuhinnalt.

Juba see erinevus selgitas keskmise instrumendi puhul umbes 8 baaspunkti edasi-tagasi tehingu kohta. See varieerus lepingute ja minutite lõikes. Kõige likviidsema lepingu puhul oli see lähemal 2 baaspunktile poole kohta. Vähem likviidse lepingu puhul kasvas hinnavahe 9 baaspunktini. Ühe hinnavahe rakendamine kõigile orderitele oleks peitnud just selle varieeruvuse, mida meil oli vaja näha.

Seejärel tuli arvesse suurus. $20,000 suurune turuorderiga ost saab sageli parima müügihinna tasemel oleva pakkumise kätte, ilma et sügavusest palju ära kulutaks, kuid „sageli” sõltub orderiraamatu seisust sel hetkel. Hindasime turumõju, liikudes hetkepildis nähtavatel hinnatasemetel: kui palju noteeringu väärtust oli igal hinnatasemel ning milliseks kujuneks mahuga kaalutud keskmine hind, kui orderi täitmiseks vajalikud tasemed ära kasutada. $31,000 suuruse korrigeerimise puhul näitas hetkepilt keskhinna suhtes umbes 6 baaspunkti lisakulu. $3,400 suurune order muutis hinnangut vaevu.

Ka hetkepilt ise oli ebatäiuslik. See näitas avalikult kuvatud sügavust, mitte varjatud likviidsust ega seda, kui palju likviidsust oleks alles orderi saabumise ajaks. Krüptoturgude orderiraamat võib vaatluse ja esitamise vahel muutuda; hõredate hetkepiltide põhjal koostatud järeltest ei suuda järjekorda täpselt taastada. Kasutasime orderiraamatut usutava kuluhinnangu piiritlemiseks ja võrdlesime seda seejärel paberjooksu täitmistega, et näha, kas hinnang oli järjekindlalt liiga optimistlik.

Arvutasime ümberkaalustamise läbi kolme eeldusega. Hinnavahe ületamine sügavust arvestamata andis edasi-tagasi tehingu hinnanguks 12 baaspunkti. Kuvatavate hinnatasemete kasutamine tõstis selle 18 baaspunktini. Kauplemiskoha tasude ja viivituse eest kummalegi poolele lisatud 2 baaspunkti varuga tuli hinnanguks umbes 22 baaspunkti. Täpne näit sõltus orderite nimekirjast ja orderiraamatu hetkepildist; suund mitte.

See ei olnud põhjus strateegiast loobuda. See oli põhjus järeltest uuesti käivitada kuludega, mis sõltuvad kavandatud tehingutest. Lisasime igale orderile hinnavahe ja turumõju hinnangud, hoidsime tasud aruandes eraldi ning salvestasime iga simuleeritud täitmise juurde võrdlushinna, ajatembli ja eeldatud teostusmeetodi.

Järgmises paberjooksus jagati ühe lepingu order väiksemateks osadeks, sest esimene osa kulutas oodatust rohkem sügavust. Strateegia signaal ei muutunud. Tehingute teostamine muutus ja sellest piisas, et kulude jaotus muutuks.

Kui järeltest ütleb, et ümberkaalustamine maksab vaid tasu, paluge näidata iga täitmise taga olevat hinda, suurust ja saadaval olnud likviidsust. Usutav vastus algab nende üksikasjade, mitte ühe „libisemiseks” nimetatud arvuga.